Vihmase ilma lilled

Vihma kallas ja kallas. Tütar tuli minu juurde ja ütles täpselt nagu Bullerby laste Liisa ühel vihmasel päeval:
"Ema, mul on niiiiiii igav!" (või umbes nii).
Lisaks ütles ta, et ta tahaks mingit käsitööd teha!! Vau, mõtlesin. Käsitööpisik on nakanud :-P

Seega, kraamisime välja kangajupid (öösärgi, päevasärgi ja põlle jäänused), paelad ja venna vanad teksapüksid. Lõikasime ja välgutasime natuke nõela, liimisime ja tulid välja sellised aksessuaarid!
Homme lilled rinda ja kooli ja tööle!!

Vanad ajalehed

Ühel kenal septembrikuu "lasteekraani"-õhtul vaatasime lastega Tommit ja Annit. Seal juhtus Mari Viik õpetama vanadest ajalehtedest (võib ka võtta isa-ema käest värsked hommikused lehed!!) korvide tegemist!

Kuna meil on kodus korvipunumise ekspert olemas, proovisime kribinal-krabinal järele ja ... väga lahedad "disaini"-korvid tulid. Vaja läheb siis päris palju ajalehti ja pesulõkse! Ei ühtki klambrit, traati ega muud materjali.

Natuke täiustasime omalt poolt tehnikat ja materjali ettevalmistust (voltisime ajalehed kitsamateks ribadeks, tuleb tugevam korv). Igatahes testisin neid korve samal nädalavahetusel toimunud taluturul (Pärnus Steineri aias), kus seesama fotol nähtav korv koos arooniatega läks niuhti! ühe vahva daamiga koju.

Soovitan proovida, tore tegemine, ei võta kaua aega. Aga käed saavad üsna trükivärviseks ;-)

Talletada lõhnu ja maitseid!

Viimane aeg on koguda lõhnu ja maitseid. Talveks tallele panna. Ei tahaks kõlada kurjakuulutajana, kuid päikselisi ilmu pole enam kauaks.

Korjan oma aiast tuntud ja sõbralikku piparmünti (leidub erimaitselisi - minul kasvab ka õunamaitseline münt).
Nopin rahustavat melissi. Näpistan salvei- ja punelehti. Koristamist ootab estragon, mis on suvega tõeliseks padrikuks kasvanud. Kui on tilli, peterselli, siis vajame talvel ka nende abi roogade maitsestamisel. Kõik tuntud ja tuttavlik.

Lisaks ka kuulsin head nippi tomatiuputuse puhuks - tomatid koos basiilikuga sügavkülmutada. Toimida siis järgmiselt - tomatitel kest maha (kuuma vee abiga), tükeldada üsna väikesteks tükkideks. Basiilikulehti rebida tomatihakke sisse. Kraam karpi ja sügavkülma. Näis siis, kas ületab maitseomadustelt purgistatud itaalia tomateid!? ;-)

Kõvasti kulub meil talvel õunamoosi. Kevadeks on sellest saanud luksuskaup (kui õnnestub vanaemalt mõned purgid saada!)
Sestap keedan praegu puudelt pudenevatest ubinatest päris palju päris tavalist õunakeedist. Kui tahta pisut jõulusema, jõulisema maitsega õunamoosi, siis keetmise ajaks võib patta pista ka kaneelikangi. Kohe teine mekk.

Perekond ja kodu

Igakord, kahjuks, ei saa rääkida lilledest ja liblikatest. Kuigi võiks :) Seekord lausa mõtlesin, et kas peaks äkki lehte arvamusloo kirjutama või kuidagi ennast kodanikuühiskonna liikmena jõulisemalt väljendama. Et ei saa lihtsalt vaiki olla. Lõpuks maandasin ennast siia.

Jututeema puudutab rubriiki "kõik algab kodust" või "perekond ja kodu" või muud sarnast, kuidas soovite.

Tulin ennelõunal rattatiirult rannast ja olin teel kodu poole. Minu ees kõndis salk inimesi, kellele tuli vastu teine salkkond inimesi. Nende salkade kohtumiseni oli natuke maad, aga mitte liiga palju. Igatahes ei söandanud mina nende salkade vahelt hakata rattaga läbi pressima. Kuigi hädapärast oleks jõudnud. Oleks olnud kuidagi ebaviisakas ja mitte täiesti ohutu.

Ja mis siis juhtus? Äkitselt põrutas minust mööda 3-liikmeline perekond ratastel - otse läbi nüüd juba peaaegu kohakuti jõudnud inimeste vahelt. Ema ees, isa järel ja nii 5-6-aastane poiss kõige taga (õnneks oli poisil kiiver peas).
Kui ema oli jõudnud juba inimsalga keskele pöördus ta ratta seljas ringi ja karjus järele oma pojale - Hoia kinniiii!!!

Ilmselt siis tähenduses - püsi järel vms. Et kui sõidad kellelgi otsa, siis hoia kinni, ära kuku, vaid põruta edasi?? Või mida? Mida???? Oleks ma tahtnud karjuda (aga millegipärast ei teinud seda). Miks te teete nii? Laps jäljendab ju teie käitumist.

12 aastat hiljem on meil olemas liikluses järjekordne huligaan. Ja kust ta sai alguse??? Muidugi! Järgis oma vanemate käitumist liikluses!!!

Ise laste emana ikka märkan liikluses lapsi ja autojuhina pean nii linnas kui Tallinn-Pärnu-Tallinn marsruudil loetamatu arv kordi olema tunnistajaks hämmastavale liikluskultuuri(tusele). Aga sellest on nii palju kirjutatud ja ja nii vähe on muutunud. Ma ei räägi sellest pikemalt. Lihtsalt kurbus tuleb peale. Ja ausalt, ma ei tea lahendust. Lihtsalt proovin ise olla parem (eeskuju).

Aga et tuju läks masendavaks, siis pean ikka paar lillekest ka üles riputama. Nii kena hilissügisel ja talvel õiteilu meenutada. Lilled on juhtumisi roosad sattunud - üks siis roos nimega "Bonica" ja allpool tuttav siilkübar. Tema on meie aia liblikate ja mummude ja muude mutukate suurim lemmik!

Kivide teekond

Kõigepeal nad on maas - rannas, tee peal ... kusagil. Siis tuleb üks mees. Vaatab ja valib silmadega, mõtleb, hoiab kivi peos. Libistab pöidlaga üle kivi. Siis korjab üles ja paneb tasku. Kõrvaltvaatajal on raske tabada, mis sunnib meest üht kivi üles võtma ja teist maha jätma.

Taskus võivad kivid olla mõnda aega. Päeva, pool päeva. Või isegi mõned päevad. Ühel hetkel võtab mees peitli ja asub kivist nägu, kujundit või sümbolit välja voolima. Vahel võtavad näod ja kujundid päris ootamatu ilme. Alati huvitava ja kordumatu.
Edasi lähevad kivid kellegi taskus, peos, kotis laia maailma. Et tuul inimest ära ei viiks.

Siin mõned kivid, mis rännanud Taani.

Siin on kivid, mis mulle väga meeldivad

Tanu debüüt

Nüüd on küll rohkem kui nädalapäevad möödas väga mälestusväärsest laulupeost. Minu ponnistused tanu valmimiseks kandsid vilja ja tanu debüüt toimuski laulupeo 1. kontserdil. Veel peo eelõhtul istusin ma sassis tanulintidega laua taga ja proovisin mingit selgust saada, kuidas nad tanule peaksid paigutuma. Aga oma juhendaja tarkade nõuannete kohaselt nad paika said kinnitatud.

Tegemist siis Tõstamaa naise tanuga, mille tikkimist alustasin ammuilma (talvel). Lihtsalt järjepidevus puudus selle peakatte valmistamisel. Midagi keerulist polnud ei tikkimises (madalpiste) ega muudes elementides, aga aega oli raske leida. Kui lapsed tuttu olid läinud, siis võtsin tikkimisraami välja ja asusin tegudele.
Tanu muster pärit Eesti rahvariiete raamatust, sellest mustast 1980ndatel väljaantust. Mustri lihtviisiliselt kopeerisin riidele. Mulineesid leidsin veel ema kogutud varudest, mõned värvid ostsin juurde. Üldiselt nõelatööd nagu pilutamine ja tikkimine istuvad mulle hästi.
Tanu allääres kardpael (lõikasime välja ühest väga kullasest kleidiriidest) ja kurrutatud pits. Lõppeks oli päris palju tegemist, et leida sobiva laiuse ja värviga tanulinti. Kanga- ja käsitööpoed on täis igasugu kaupa, aga minnes otsima konkreetset "asja", ei pruugi seda leida. Abakhanist sain oma tanu lindid, mille toon on vast pisut liiga "äkiline". Samas, eks vanastigi võeti seda, mis kaupmehelt saada oli või mis merede tagant võõralt maalt kaasa toodi.

Laulupeol oli uhke tunne küll, sest tegemist on ju minu enda esimese tanuga. Ühe tanu valmistasin varem oma sõbrannale, aga sellel polnud tikandit (valge tanu kirjude lintidega, vt varasemat postitust). Eriti uhke oli tanu kanda. Tõsijutt. Selg läks sirgeks ja rüht, mille saavutamisega muidu on tegemist, tekkis nagu iseenesest.

Tõstamaa naise riietest on mul nüüdse seisuga valmis särk, seelik, põll, tanu. Sügisel alustan liistiku (vesti) ja sukkade tegemist. Hammas on verel ja enam pidama ei saa! Mõtlen juba, millised riided teen oma tütrele...
Lisan siia ka paar lähivaadet tanu tikandist.

Roosid, roosid! Pojengid, pojengid!

Aeg on sealmaal, et pojengid on kroonlehed maha puistanud ja õiteilus on järgmised kaunitarid - roosid. Minu aias roose just palju ei ole, kuid mõned siiski.

On paar punast - üks roniv (nimi teadmata) ja üks peenral paigalpüsiv Lili Marleen ;-). Siis mõned eri tooni roosad - Bonica, Clair Renaissance, Eesti oma aretus Mõrsjaroos, roniv New Dawn. On ka oranzhikad Folklore ja Westerland (lõhnab imeliselt!).

Mmmm! Eile nägin ühes aianduspoes väga elegantset põõsasroosi - Edgar Degas, oranzhikas punaste sähvatustega. Kahjuks tagasihoidliku lõhnaga, aga vaimustav väljanägemine. Ma ei tea, kas suudan vastu panna...
Minu jaoks on rooside ja kõigi muudegi lillede puhul oluline lõhn. Lõhnata lilled.... mis on nende mõte?

Pildistasin praegu toas laual olevaid õisi. Sobitasin kokku vana hea tähtputke ja roosid.
Tundub, et neile koos meeldib ;-)

Siiski ei saa ma jätta pildita/tähelepanuta ka pojenge, kuigi nende "aeg" on möödas. Allpool pojengid minu meheema aiast - valkjad, õrnroosade südamikega, milles tumepunased triipsud. Ma võiksid seista nina nendes õites ja üldse mitte välja hingata - ainult sisse!! ;-)

Paberist lilled

Mul on pentsik komme hoida alles ilusaid pakkepabereid ja muidu igasuguseid eri tekstuuridega pabereid. Ma veel niikaugele ei ole jõudnud, et ise oleks paberit teinud, aga kaugel seegi päev on!! Paberitegemisõpetus on mul juba kõrvale pandud...

Ühtäkki oli ühe sünnipäevapeo puhuks vaja meisterdada hulk kutseid. Kuna meile tütrega meeldib mõlemile väga-väga värvilist, mustrilist jm mistahes paberit lõikuda, ei tekkinud kahtlustki, millised peaksid kutsed olema. Ikka paberist ja lilledega. Lõikasime-kleepisime ennastunustavalt. Meile meeldis!

Jaanik

Ilus jaaniõhtu oli.
Jaanituli lõõmas ägedalt, päevinäinud kanaaedik sai tuleroaks :-)

Päike loojus metsa taha mahedas roosas õhtuvalguses. See kuma on kordumatu. Proovid seda talletada. Meelde jätta.

Samas, üsna lootusetu on püüda õhtust päiksekuma kaadrisse. Või jäädvustada seda paberile pliiatsi, pintsli või muu abivahendiga. Päikesekuma kaob, lihtsalt hajub selle tegevuse käigus. Minu meelest.

Meie päikseline jaaniõhtu oli Murru külas, Suigus. Vanaema-vanaisa juures. Koos sauna, söögi, pillimuusika ja mõnusa jutuvestmisega.

Nagu tavaks on mujalgi Eestis, usun ma.

Pärast läbi öö kodu poole sõites nägime jaanitulesid igal pool!

Tulbid! Minu lemmikud...

Tulbid õitsevad praegu uskumatult kaunilt. Siin fotol on valik praegu mu aias säravatest tulpidest. See roheka tooniga esiplaanil on viridiflora-tulp (iseloomustab selline rohekas triip kroonlehel), mille nimi ei tule meelde. Omal ajal jätsin üles märkimata ja meelest läinud ta ongi. Tema kõrval Mondial - täidisõieline valge iludus.
Kahjuks saab see varsti läbi, mõne nädala jooksul... Siis jääb tulbihuvilisel minul üle vaid hakata sibulaid üles kaevama ja järgmiseks tulbihooajaks plaane tegema.

Soovitan lugeda Jaanus Orgulase ja Guido Kanguri tulbiraamatut "Dialoog tulpidega" - tõeline isutekitaja!

Lähivaated motiividele

Eelmist postitust silmas pidades lisan siia lähivaated ustele maalitud rahvariide-ainelistele motiividele.
Miskipärast ei ole eelmise postituse fotod klikitavad, sestap on motiivid halvasti nähtavad. Nüüd on loodetavasti see viga parandatud ;)

Pintslitõmme

.... võib olla päris väsitav. Eriti, kui pead seda tegema korduvalt ja (enda arust) täpselt. Sestap, kui olin esimese motiivi kallal jupp aega vaeva näinud, sain aru, et perfektsus ei anna siin midagi juurde. Vastupidi, võtab vähemaks - tegemisrõõmu. Edasi võtsin asja juba loomingulisemalt ja pintslitõmbedki muutusid vabamaks ;) (loe: ebatäpsemaks).

Aga millest käib siis jutt?

Uste dekoreerimisest! Selgituseks. Mõni aeg tagasi sai garderoobi ehitamise käigus puhastatud värvist garderoobi avanevad "vanad" uksed. Nende osalisel taasvärvimisel oli näha, et uksetahvel jääb kuidagi ilmetu :( Mõtisklesin natuke ja leidsin riiulist raamatu....

Siit leidsin mõned motiivid Kihnu rahvariietest, mis tundusid mulle võimetekohased uksele kanda. Motiivid pärinevad Kihnu naise särgi kraelt. Üks uks sai sellise sinakat tooni motiividega kuue... Ja teine samasse ruumi avanev uks pisut teistes toonides värvid.

Samalaadne tegevus jätkub veel kolmandagi ukse kallal. Motiiv on juba välja valitud!

Anu-tanu

Anu-tanu sai teoks tänu sellele, et mul oli parajasti käsil enda tanu tikkimine . Tahtsin pisut vaheldust ja see valge, lintidega tanu tundus küllaltki lihtne kiiresti valmis saada. Ega muidu poleks julenud niimoodi aja peale tegema hakata.

Lihtne ta oligi, ei võtnud kaua. Vaja oli ruttu valmis saada, sest tanu läks reisikotis sõbranna juurde Taani. Kuuldavasti pidi ta seal heasti elama...

Siin pildil on ta pikali-asendis, kuid püsti on ta küllalt kõrge, tagant paeltega reguleeritav (paelad tuleb soovitavalt ise keerutada iirisniidist). Selline toekas tükk ;-)

Kevadrohelus

Jah, sellist rohelust pole veel mujal, kui potis... Aga lihavõtted on ju sobilik aeg rohelust aretada. Ja sestap tegin seda minagi laste rõõmuks.


Alustan seda ajaveebi tegelikult jätkuna Isetegijas olnule/olevale. Vahepeal on olnud pikk paus. Pea aasta. See ei tähenda, et käsitööga oleks kuidagi halvasti olnud. Ei, mitte. Asi on lihtsalt ajas. Nagu kõigil, kes proovivad ühitada raskestiühitatavaid ühikuid - pere, töö ja harrastused.



Käsitööga ongi sedamoodi, et vahepeal olen edasi teinud pooleliolevaid rahvariideid. Laulupidu on ju ukse ees! Õnneks on põhiline valmis - seelik, särk, põll, tanu (tikitud kohe-kohe). Sukakudumine ja vampsi ehk vammuse tegemine jäävad tulevasse sügishooaega. Täitsa rahulikult.


Paar pilti kibeleb siiski kaustast välja - särgist, mille tegin Tõstamaa naise riiete juurde. Need riided meeldivad mulle iseäranis. Tegelikult paljud teised ka! Paljusid tahaks teha.





Aga selle särgiga on selline hea asi, et suvel soojema ilmaga võib ta selga tõmmata, vöö peale siduda ning minna. Särk on pikk, peab ulatuma praktiliselt peaaegu alla seelikuservani. Näputööd on sinna omajagu sisse pandud - tikitud ja pilutatud õlakud, pilutatud kätised, niidist nööp, kaeluse keerupael jm. See kõik võib tunduda väikese tööna, kuid tegelikult oli juba kätiste varruka külge õmblemine (käsitsi!) omaette "teadus". Vahva. Mulle hirmsalt meeldis olla pühendatud noisse väikestesse saladustesse, mida teab ainult see, kes kord ise on rahvariideid teinud.