Jututeema puudutab rubriiki "kõik algab kodust" või "perekond ja kodu" või muud sarnast, kuidas soovite.
Tulin ennelõunal rattatiirult rannast ja olin teel kodu poole. Minu ees kõndis salk inimesi, kellele tuli vastu teine salkkond inimesi. Nende salkade kohtumiseni oli natuke maad, aga mitte liiga palju. Igatahes ei söandanud mina nende salkade vahelt hakata rattaga läbi pressima. Kuigi hädapärast oleks jõudnud. Oleks olnud kuidagi ebaviisakas ja mitte täiesti ohutu.
Ja mis siis juhtus? Äkitselt põrutas minust mööda 3-liikmeline perekond ratastel - otse läbi nüüd juba peaaegu kohakuti jõudnud inimeste vahelt. Ema ees, isa järel ja nii 5-6-aastane poiss kõige taga (õnneks oli poisil kiiver peas).
Kui ema oli jõudnud juba inimsalga keskele pöördus ta ratta seljas ringi ja karjus järele oma pojale - Hoia kinniiii!!!
Ilmselt siis tähenduses - püsi järel vms. Et kui sõidad kellelgi otsa, siis hoia kinni, ära kuku, vaid põruta edasi?? Või mida? Mida???? Oleks ma tahtnud karjuda (aga millegipärast ei teinud seda). Miks te teete nii? Laps jäljendab ju teie käitumist.
12 aastat hiljem on meil olemas liikluses järjekordne huligaan. Ja kust ta sai alguse??? Muidugi! Järgis oma vanemate käitumist liikluses!!!
Ise laste emana ikka märkan liikluses lapsi ja autojuhina pean nii linnas kui Tallinn-Pärnu-Tallinn marsruudil loetamatu arv kordi olema tunnistajaks hämmastavale liikluskultuuri(tusele). Aga sellest on nii palju kirjutatud ja ja nii vähe on muutunud. Ma ei räägi sellest pikemalt. Lihtsalt kurbus tuleb peale. Ja ausalt, ma ei tea lahendust. Lihtsalt proovin ise olla parem (eeskuju).
Aga et tuju läks masendavaks, siis pean ikka paar lillekest ka üles riputama. Nii kena hilissügisel ja talvel õiteilu meenutada. Lilled on juhtumisi roosad sattunud - üks siis roos nimega "Bonica" ja allpool tuttav siilkübar. Tema on meie aia liblikate ja mummude ja muude mutukate suurim lemmik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar