Triigi-Sõru 2010

See oli minu esimene päris-Hiiumaareis (eelmised 2 justkui polnud päris-reisid, rohkem tööreisid). Aitäh Kairele, Mallele ja Illimarile, et meid armsasti vastu võeti.
Sõitsime ringi, vaatasime Vaemla villavabrikut, Kärdla omatoodangulaata, nautisime piknikku, soojust ja merevett Luidjal, ronisime õudsast Kõpu tuletorni trepist üles ja uudistasime Sõru sadamas. Rohkem ei jaksanud ka. Rammestus tuli peale.
Fotol (autor Sass Rebane ;-) väga tähtis külakaev Sõrul. Täitsa mere ääres.
Me oleme rahul ja meile väga meeldis!

Inventuur aias

Väike intventuur oma koduses aias - mis praegu õitsemas. Nende mõne sooja päevaga on kõik mõistagi mühinal kasvanud ja minu
meelehärmiks on soojus ka mõned õied liialt kiiresti nö läbi küpsetanud.
Aga täna hommikul särasid peenral imekaunid papagoitulbid - Webers Parrot (pildil). Lisaks neile veel ka valged majesteetlikud White Emperor, Casablanca, White Triuphator.
Tulbid on minu suured lemmikud. Valged ja helesinised kobarhüatsindid. Kopsurohi. Brunnera. Väikesed meelespea-silmakesed.
Lisaks neile on õites ka kreek ja kohe puhkeb õide ploom. Ja siis pole enam palju jäänud õunapuuõiteni...
Ja need lõhnad, mis hommikuti köögiukselt aeda astudes nina paitavad!

Väike kink

Margareeta sõpradele Johannale ja Martale tegime pehmed põrsapadjad. Mulle hirmsalt meeldis see kangatükk. Usun, et see võib olla 60-70ndate disain, riie pärit Rootsist ühelt tuttavalt tädilt. Paljudes blogides, mida aegajalt külastan, märkan, et 60ndate sisustustekstiil on läbi elamas tõelist taassündi - midagi leidub näiteks siin: Bland rosor och prickar ja siin Söta prickar või siis siin PilLove

Loodame, et need padjad ikka saavad kaisus ka olla :) Meile meeldis neid väga teha. Lihtne ja lõbus!

Pallid kõrva!

Kuigi mul ei olnud üldse plaanis a) viltida pallikesi b) veel vähem neist ehteid teha, siis täpselt seda kõike ma tegingi! Kuidas see siis juhtus??
Esiteks, valdas Margareetat nõelviltimistuhin. Juba mõnda aega on ta käinud Gildimajas Raina juures viltimist õppimas ja - tõsi ta on - viltimine tuleb tal hästi välja. Lisaks on tal vajalikul määral kannatlikkust, et piisavalt kaua nõelaga "toksida". Neil on lausa omad plaanid juunikuisteks Hansapäevadeks - mida ja kuidas müüa ;-)
Teiseks, pidin ma järele andma tütre nõudmisele ja ka ise Raina juures proovima, kuidas nõelviltimine siis käib. Märgviltimisega olen ma juba tutvust teinud. No ja siis ma avastasin, et nõelaga "toksimine" on paras teraapia ;-)) Nii siis tegingi algaja kombel natuke pallikesi, mis pidid siis lõpuks mingi väljundi saama - mis muud kui kõrvarõngasteks... Ma olen küll paadunud hõbeehete kandja, aga võib-olla hakkab villapallide kandmine mulle meeldimagi?!

Kauane igatsus

...oli kududa kaltsuvaipa. Keerutasin käes ikka kõiki vanaks ja viletsaks jäänd t- ja öösärke, dressipükse, laste pidzhaamasid ja muud puuvillast trikotaazhilist. Pistsin nad ühte kotti ja mõtlesin - ühel päeval!! - siis ma võtan ja koon neist päris ise päris oma kaltsuvaiba.

Ei läind mööda paari aastatki! Sel talvel lõpuks - tänu Maarja-Magdaleena gildis tegutsevale Leedale - sai mu mõtteke teoks. Leeda lahkel juhatusel, iseenda varutud kaltsust tegin esimese hooga kohe kaks vaipa. Need siin kõrvaloleval fotol ka paistavad. Mõlemal sai nii natuke üle meetri pikkust.

Väga mõnus tegemine oli - sest vaip edenes kiiresti ja ei olnud mingit kavandit vaja järgida ;-)Lisasin uusi värve ikka tunde järgi. Kavandid jäävad tulevaste vaipade tarbeks.

Väga toredaid mustrilisi värvilaike andsid vaipadesse laste sukkpüksid, mis toodet SUVAs. Tütar muutus juba murelikuks, kui tuulasin tema kummutisahtlis otsides auklikke sukakaid. Mõned sukkpüksid pääsesid ikkagi ribastamisest, olid veel kahetsusväärselt heas seisukorras...

Varsti tuleb jälle gildi vaibakoja ukse taha krabistama minna - kaltsukott on juba üsna kogukas!