Kõigepeal nad on maas - rannas, tee peal ... kusagil. Siis tuleb üks mees. Vaatab ja valib silmadega, mõtleb, hoiab kivi peos. Libistab pöidlaga üle kivi. Siis korjab üles ja paneb tasku. Kõrvaltvaatajal on raske tabada, mis sunnib meest üht kivi üles võtma ja teist maha jätma.
Taskus võivad kivid olla mõnda aega. Päeva, pool päeva. Või isegi mõned päevad. Ühel hetkel võtab mees peitli ja asub kivist nägu, kujundit või sümbolit välja voolima. Vahel võtavad näod ja kujundid päris ootamatu ilme. Alati huvitava ja kordumatu.
Edasi lähevad kivid kellegi taskus, peos, kotis laia maailma. Et tuul inimest ära ei viiks.
Siin mõned kivid, mis rännanud Taani.
Edasi lähevad kivid kellegi taskus, peos, kotis laia maailma. Et tuul inimest ära ei viiks.
Siin mõned kivid, mis rännanud Taani.
Siin on kivid, mis mulle väga meeldivad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar