Talletada lõhnu ja maitseid!

Viimane aeg on koguda lõhnu ja maitseid. Talveks tallele panna. Ei tahaks kõlada kurjakuulutajana, kuid päikselisi ilmu pole enam kauaks.

Korjan oma aiast tuntud ja sõbralikku piparmünti (leidub erimaitselisi - minul kasvab ka õunamaitseline münt).
Nopin rahustavat melissi. Näpistan salvei- ja punelehti. Koristamist ootab estragon, mis on suvega tõeliseks padrikuks kasvanud. Kui on tilli, peterselli, siis vajame talvel ka nende abi roogade maitsestamisel. Kõik tuntud ja tuttavlik.

Lisaks ka kuulsin head nippi tomatiuputuse puhuks - tomatid koos basiilikuga sügavkülmutada. Toimida siis järgmiselt - tomatitel kest maha (kuuma vee abiga), tükeldada üsna väikesteks tükkideks. Basiilikulehti rebida tomatihakke sisse. Kraam karpi ja sügavkülma. Näis siis, kas ületab maitseomadustelt purgistatud itaalia tomateid!? ;-)

Kõvasti kulub meil talvel õunamoosi. Kevadeks on sellest saanud luksuskaup (kui õnnestub vanaemalt mõned purgid saada!)
Sestap keedan praegu puudelt pudenevatest ubinatest päris palju päris tavalist õunakeedist. Kui tahta pisut jõulusema, jõulisema maitsega õunamoosi, siis keetmise ajaks võib patta pista ka kaneelikangi. Kohe teine mekk.

Perekond ja kodu

Igakord, kahjuks, ei saa rääkida lilledest ja liblikatest. Kuigi võiks :) Seekord lausa mõtlesin, et kas peaks äkki lehte arvamusloo kirjutama või kuidagi ennast kodanikuühiskonna liikmena jõulisemalt väljendama. Et ei saa lihtsalt vaiki olla. Lõpuks maandasin ennast siia.

Jututeema puudutab rubriiki "kõik algab kodust" või "perekond ja kodu" või muud sarnast, kuidas soovite.

Tulin ennelõunal rattatiirult rannast ja olin teel kodu poole. Minu ees kõndis salk inimesi, kellele tuli vastu teine salkkond inimesi. Nende salkade kohtumiseni oli natuke maad, aga mitte liiga palju. Igatahes ei söandanud mina nende salkade vahelt hakata rattaga läbi pressima. Kuigi hädapärast oleks jõudnud. Oleks olnud kuidagi ebaviisakas ja mitte täiesti ohutu.

Ja mis siis juhtus? Äkitselt põrutas minust mööda 3-liikmeline perekond ratastel - otse läbi nüüd juba peaaegu kohakuti jõudnud inimeste vahelt. Ema ees, isa järel ja nii 5-6-aastane poiss kõige taga (õnneks oli poisil kiiver peas).
Kui ema oli jõudnud juba inimsalga keskele pöördus ta ratta seljas ringi ja karjus järele oma pojale - Hoia kinniiii!!!

Ilmselt siis tähenduses - püsi järel vms. Et kui sõidad kellelgi otsa, siis hoia kinni, ära kuku, vaid põruta edasi?? Või mida? Mida???? Oleks ma tahtnud karjuda (aga millegipärast ei teinud seda). Miks te teete nii? Laps jäljendab ju teie käitumist.

12 aastat hiljem on meil olemas liikluses järjekordne huligaan. Ja kust ta sai alguse??? Muidugi! Järgis oma vanemate käitumist liikluses!!!

Ise laste emana ikka märkan liikluses lapsi ja autojuhina pean nii linnas kui Tallinn-Pärnu-Tallinn marsruudil loetamatu arv kordi olema tunnistajaks hämmastavale liikluskultuuri(tusele). Aga sellest on nii palju kirjutatud ja ja nii vähe on muutunud. Ma ei räägi sellest pikemalt. Lihtsalt kurbus tuleb peale. Ja ausalt, ma ei tea lahendust. Lihtsalt proovin ise olla parem (eeskuju).

Aga et tuju läks masendavaks, siis pean ikka paar lillekest ka üles riputama. Nii kena hilissügisel ja talvel õiteilu meenutada. Lilled on juhtumisi roosad sattunud - üks siis roos nimega "Bonica" ja allpool tuttav siilkübar. Tema on meie aia liblikate ja mummude ja muude mutukate suurim lemmik!