Kivide teekond

Kõigepeal nad on maas - rannas, tee peal ... kusagil. Siis tuleb üks mees. Vaatab ja valib silmadega, mõtleb, hoiab kivi peos. Libistab pöidlaga üle kivi. Siis korjab üles ja paneb tasku. Kõrvaltvaatajal on raske tabada, mis sunnib meest üht kivi üles võtma ja teist maha jätma.

Taskus võivad kivid olla mõnda aega. Päeva, pool päeva. Või isegi mõned päevad. Ühel hetkel võtab mees peitli ja asub kivist nägu, kujundit või sümbolit välja voolima. Vahel võtavad näod ja kujundid päris ootamatu ilme. Alati huvitava ja kordumatu.
Edasi lähevad kivid kellegi taskus, peos, kotis laia maailma. Et tuul inimest ära ei viiks.

Siin mõned kivid, mis rännanud Taani.

Siin on kivid, mis mulle väga meeldivad

Tanu debüüt

Nüüd on küll rohkem kui nädalapäevad möödas väga mälestusväärsest laulupeost. Minu ponnistused tanu valmimiseks kandsid vilja ja tanu debüüt toimuski laulupeo 1. kontserdil. Veel peo eelõhtul istusin ma sassis tanulintidega laua taga ja proovisin mingit selgust saada, kuidas nad tanule peaksid paigutuma. Aga oma juhendaja tarkade nõuannete kohaselt nad paika said kinnitatud.

Tegemist siis Tõstamaa naise tanuga, mille tikkimist alustasin ammuilma (talvel). Lihtsalt järjepidevus puudus selle peakatte valmistamisel. Midagi keerulist polnud ei tikkimises (madalpiste) ega muudes elementides, aga aega oli raske leida. Kui lapsed tuttu olid läinud, siis võtsin tikkimisraami välja ja asusin tegudele.
Tanu muster pärit Eesti rahvariiete raamatust, sellest mustast 1980ndatel väljaantust. Mustri lihtviisiliselt kopeerisin riidele. Mulineesid leidsin veel ema kogutud varudest, mõned värvid ostsin juurde. Üldiselt nõelatööd nagu pilutamine ja tikkimine istuvad mulle hästi.
Tanu allääres kardpael (lõikasime välja ühest väga kullasest kleidiriidest) ja kurrutatud pits. Lõppeks oli päris palju tegemist, et leida sobiva laiuse ja värviga tanulinti. Kanga- ja käsitööpoed on täis igasugu kaupa, aga minnes otsima konkreetset "asja", ei pruugi seda leida. Abakhanist sain oma tanu lindid, mille toon on vast pisut liiga "äkiline". Samas, eks vanastigi võeti seda, mis kaupmehelt saada oli või mis merede tagant võõralt maalt kaasa toodi.

Laulupeol oli uhke tunne küll, sest tegemist on ju minu enda esimese tanuga. Ühe tanu valmistasin varem oma sõbrannale, aga sellel polnud tikandit (valge tanu kirjude lintidega, vt varasemat postitust). Eriti uhke oli tanu kanda. Tõsijutt. Selg läks sirgeks ja rüht, mille saavutamisega muidu on tegemist, tekkis nagu iseenesest.

Tõstamaa naise riietest on mul nüüdse seisuga valmis särk, seelik, põll, tanu. Sügisel alustan liistiku (vesti) ja sukkade tegemist. Hammas on verel ja enam pidama ei saa! Mõtlen juba, millised riided teen oma tütrele...
Lisan siia ka paar lähivaadet tanu tikandist.

Roosid, roosid! Pojengid, pojengid!

Aeg on sealmaal, et pojengid on kroonlehed maha puistanud ja õiteilus on järgmised kaunitarid - roosid. Minu aias roose just palju ei ole, kuid mõned siiski.

On paar punast - üks roniv (nimi teadmata) ja üks peenral paigalpüsiv Lili Marleen ;-). Siis mõned eri tooni roosad - Bonica, Clair Renaissance, Eesti oma aretus Mõrsjaroos, roniv New Dawn. On ka oranzhikad Folklore ja Westerland (lõhnab imeliselt!).

Mmmm! Eile nägin ühes aianduspoes väga elegantset põõsasroosi - Edgar Degas, oranzhikas punaste sähvatustega. Kahjuks tagasihoidliku lõhnaga, aga vaimustav väljanägemine. Ma ei tea, kas suudan vastu panna...
Minu jaoks on rooside ja kõigi muudegi lillede puhul oluline lõhn. Lõhnata lilled.... mis on nende mõte?

Pildistasin praegu toas laual olevaid õisi. Sobitasin kokku vana hea tähtputke ja roosid.
Tundub, et neile koos meeldib ;-)

Siiski ei saa ma jätta pildita/tähelepanuta ka pojenge, kuigi nende "aeg" on möödas. Allpool pojengid minu meheema aiast - valkjad, õrnroosade südamikega, milles tumepunased triipsud. Ma võiksid seista nina nendes õites ja üldse mitte välja hingata - ainult sisse!! ;-)