Jah, sellist rohelust pole veel mujal, kui potis... Aga lihavõtted on ju sobilik aeg rohelust aretada. Ja sestap tegin seda minagi laste rõõmuks. Alustan seda ajaveebi tegelikult jätkuna Isetegijas olnule/olevale. Vahepeal on olnud pikk paus. Pea aasta. See ei tähenda, et käsitööga oleks kuidagi halvasti olnud. Ei, mitte. Asi on lihtsalt ajas. Nagu kõigil, kes proovivad ühitada raskestiühitatavaid ühikuid - pere, töö ja harrastused.
Käsitööga ongi sedamoodi, et vahepeal olen edasi teinud pooleliolevaid rahvariideid. Laulupidu on ju ukse ees! Õnneks on põhiline valmis - seelik, särk, põll, tanu (tikitud kohe-kohe). Sukakudumine ja vampsi ehk vammuse tegemine jäävad tulevasse sügishooaega. Täitsa rahulikult.
Paar pilti kibeleb siiski kaustast välja - särgist, mille tegin Tõstamaa naise riiete juurde. Need riided meeldivad mulle iseäranis. Tegelikult paljud teised ka! Paljusid tahaks teha.
Aga selle särgiga on selline hea asi, et suvel soojema ilmaga võib ta selga tõmmata, vöö peale siduda ning minna. Särk on pikk, peab ulatuma praktiliselt peaaegu alla seelikuservani. Näputööd on sinna omajagu sisse pandud - tikitud ja pilutatud õlakud, pilutatud kätised, niidist nööp, kaeluse keerupael jm. See kõik võib tunduda väikese tööna, kuid tegelikult oli juba kätiste varruka külge õmblemine (käsitsi!) omaette "teadus". Vahva. Mulle hirmsalt meeldis olla pühendatud noisse väikestesse saladustesse, mida teab ainult see, kes kord ise on rahvariideid teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar